Foto: Timur
Teadusajakirjas Nature ilmus hiljuti psühhedeelse kogemuse võimalike ekslike äkktaipamistega seotud artikkel. Autorid pakuvad välja teoreetilise raamistiku, kuidas läheneda psühhedeelikumide kasutamisega sageli seotud äkktaipamistele, pidades silmas, et osa neist võivad olla ekslikud või väärad.
16.08.2024
Augusti alguses ilmus ajakirjas Nature teoreetiline teadusartikkel, mis keskendub psühhedeelikumide võimele kutsuda esile äkktaipamisi ja selle põhjal kujundada ümber uskumusi. See näib olevat oluline eeldus paljude vaimse tervise häirete ravis. Seni on aga suuresti tahaplaanile jäänud tõsiasi, et kõik psühhedeelikumide mõjul kogetud äkktaipamised ja sellest kasvavad uued uskumused ei pruugi alati olla tõesed ega toetada vaimse tervise paranemist.
Austraalia Queenslandi Ülikooli psühholoogiaosakonna teadlane H.T. McGovern töötas koos kolleegidega välja teoreetilise raamistiku nimetusega FIBUS (ingl k False insights and beliefs under psychedelics), mis pakub võimaliku lahenduse seniste käsitluste puudujääkidele. Psühhedeelikumide võime kutsuda esile uusi mõtteid, perspektiive ja äkktaipamisi seostatakse sageli aju vaikevõrgustiku (ingl k Deffault mode network) talituse muutumisega. Lihtsustatult öeldes võivad psühhedeelikumid häirida aju tavapärase tegevuse “otseteid” - see võib aidata luua uusi ühendusi aju piirkondade vahel, mis tavapäraselt omavahel ei suhtle. Selle tulemusel on võimalik uut välismaailmast saadavat infot vabamalt tõlgendada, mis võib viia ka pikaajaliste ja kinnistunud uskumuste muutumiseni. On postuleeritud, et tegu võib olla psühhedeelsete ravimite ühe peamise toimemehhanismiga: näiteks depressiooni käes vaevlevad inimesed võivad kogeda uusi mõttemustreid ja tähenduslikke taipamisi, mis pakuvad sisse harjunud depressiivsetele mõttemallidele sootuks teisi alternatiive.
Autorid pakuvad välja, et äkktaipamise usaldusväärsus võib olla seotud dopamiini vabanemisega psühhedeelse kogemuse jooksul. See võib viia äkktaipamisesse liigse kinnistumiseni - taipamisi ja nendega seotud uskumusi võib olla väga raske hiljem ümber hinnata või muuta. Kui kliinilises terapeutilises keskkonnas võivad sellised taipamised mõjuda patsientidele soodsalt, siis ebasoodsas või koguni eksitava välise sisendiga keskkonnas võivad nad põhjustada soovimatuid mõjusid. Paljudele võib see olla tuttav nn halva tripi kogemusena, kus äkktaipamised võivad olla seotud negatiivsete ja lausa vaenulike sisekaemustega. Nii võivad psühhedeelse kogemuse jooksul ebasoodsas keskkonnas patsiendil hoopis kinnistuda suhtumised nagu “ma olen väärtusetu” või “mind jälgitakse”, isegi kui objektiivselt vaadeldes on tegu ekslikke või väärate uskumustega. Sellised taipamised ei toeta vaimse tervise häire käes kannatava patsiendi paranemist ja vajavad tulevases psühhedeelses teaduses rohkem tähelepanu.
McGoverni artiklis nähakse ekslikke või väärate äkktaipamiste puhul riski maandajana kogenud terapeudi olemasolu, kes taipamiste sisu aitab kontekstualiseerida ja integreerida. Oluline on siin terapeudi "pehme puudutus" ehk nii ravisessiooni jaoks valmistudes kui selle ajal ja selle järel on patsiendile tagatud terapeudi tugi, et uusi taipamisi ettevaatlikult ja paindlikult kaaluda ning oma uskumuste süsteemi mahutada. Oluline on välja selgitada ja aidata igal patsiendil omaks võtta just need uskumised ja taipamised, mis on toeks tema vaimse tervise paranemise teel, isegi kui nende uskumuste paikapidavus ei ole tõestatav (näiteks uskumus, et “kõigel Universumis on teadvus”).
Võtmena pakuvad autorid välja termini “episteemiline hügieen”, mis ühelt poolt seostaks kogetud äkktaipamisi kohaliku sotsiaalkultuuriliste kontekstiga ning teisalt võmaldaks välja töötada tehnikaid, mis toetaksid soovitud ja kliiniliselt soodsaid äkktaipamisi.
Kuna psühhedeelikumidega tehakse aina enam teadustööd nende meditsiinilise kasutamise eesmärgil, tuleks võimalikke ekslikke äkktaipamisi valdkonna pimenurgana silmas pidada. Isegi kui iga äkktaipamise tõepärasust pole võimalik ojektiivselt kinnitada, on oluline tagada patsiendile tingimused ja võimalused, et vältida ekslike või kahjulike arusaamade tekkimist. Nii rõhutavad autorid vajadust uurida tulevikus enam meeleseisundi ja keskkonna (ingl k set and setting) mõju, et soodustada just nende äkktaipamiste ja uskumuste tekkimist, mis toetaksid patsiendi tervenemist.
Loe artiklit täismahus: https://www.nature.com/articles/s44271-024-00120-6