Illustratiivne pilt loodud Midjourney abil
MDMA sünteesiti esmakordselt 1912. aastal Saksamaa ravimiettevõttes Merck verejooksu peatava ravimi, hüdrastiniini sünteesimisel. Kuna MDMA oli lihtsalt vahelüli hüdrastiniini sünteesimisel, siis toona talle erilist tähelepanu ei pööratud ning aine täpsemad mõjud jäid uurimata. Ajapikku aga uuriti MDMA-d vaikselt loomkatsetes edasi ning tõenäoliselt lekkis MDMA juba enne teaduslike inimkatsete sooritamist meeleseisundi muutmisest huvitatud harrastajate kätte. 1970ndatel aastatel leiti Chicago tänavatelt esmakordselt MDMA-d sisaldavaid tablette¹.
Esimene inimkatse MDMA-ga sooritati 1978. aastal² ning 1980ndatel hakkasid mõned psühhoterapeudid kasutama MDMA-d teraapiasessioonidel. Toona väitsid terapeudid, et MDMA tõstab patsientide enesehinnangut ja parendab suhtlemist terapeudiga. MDMA esmane kasutamine raviotstarbel jäi aga üürikeseks, sest 1985. aastal klassifitseeriti Ameerika Ühendriikides MDMA kõige rangemalt piiratud ainete hulka. MDMA-d hakati üha enam kasutama mittemeditsiinilistel eesmärkidel ja aine sai kurikuulsaks põrandaalustel reivikultuuri sündmustel.
MDMA-ga toetatud teraapia on seni kõige põhjalikumalt uuritud psühhedeelse toega teraapia vorm. Praeguseks on sooritatud kaks kolmanda faasi kliinilist uuringut MDMA toetatud teraapia kasutamisel post-traumaatilise stressihäire (PTSH) ravis³⁻⁴ ning USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) on nende uuringute alusel praegu menetlemas MDMA-toega teraapia ravimudeli ametlikku kasutusele võtmist.
Esimeses III faasi uuringus leiti, et 18 nädalat pärast uuringu algust kaotas 67% osalejatest PTSH diagnoosi võrreldes platseebogrupi 32%³. Teine III faasi uuring⁴ leidis sarnased tulemused. Uuringu lõpuks oli MDMA-ga toetatud teraapiat saanud patsientidest 71,2% seisund paranenud tasemele, kus nad enam ei täitnud PTSH diagnoosikriteeriume. Võrdluseks kontrolltingimustes, kus patsiendid said teraapiat koos platseeboga, kaotas PTSH diagnoosi 47,6%.
Lisaks tuuakse välja, et varasemate uuringute tulemused praegu kasutuses olevate PTSH ravimitega on võrreldes MDMA-ga näidanud madalamat toimet. Kahe välja toodud III faasi MDMA uuringute efektisuuruseks (Coheni “d”, statistilises andmeanalüüsis kasutatav efekti suuruse numbriline hinnang) võrdluses platseeboga oli 0.9 ja 0.71. Varasemates uuringutes PTSH ravis näiteks sertraliini ja paroksetiiniga on efekti suurused varieerunud vahemikus 0.09-0.56⁵, mis võib illustreerida MDMA-ga toetatud teraapia efektiivsust.
Siinjuures tuleb meeles pidada, et eri uuringute sel viisil kõrvutamine võib olla eksitav, kuna varasemate uuringute metodoloogia võib uuematest erineda. Lisaks on toodud välja, et MDMA III faasi uuringutes saavad katseisikud tihti aru, kas nad on saanud platseebot või MDMA-d. See võib tähendada, et nende uuringute efekti suurused võivad katseisikute ootuste tõttu olla teataval määral üle võimendatud. Sellegipoolest viitavad uuringud MDMA-ga toetatud teraapia ravitoimele PTSH patsientidel.
Esialgsed uuringud viitavad MDMA-ga toetatud teraapia potentsiaalile ka sotsiaalse ärevuse⁶ ja söömishäirete⁷ sümptomite vähendamisel ning paariteraapia efektiivsuse tõstmisel⁸.
Kestus: peamised mõjud kestavad tavaliselt 3-5 tundi
Empaatia ja prosotsiaalsed mõjud: MDMA võib tõsta empaatiavõimet ja lähedustunnet ning tajutud suhtlemisvõime paranemist. Lisaks võib väheneda agressiivne käitumine.
Füüsilised mõjud: sagedasti esinevad laienenud pupillid, mõõdukalt kiirenenud südamerütm ja vererõhu tõus, lihaspinge suurenemine (eriti lõualihastes), kehatemperatuuri tõus ja higistamine. Võib esineda ka koordinatsioonivõime muutuseid.
Tajumuutused: eeskätt muutub füüsiline kehatunnetus, tavaline on kogeda surinat ja esineb ka füüsilist eufooriat. Võib kogeda kergeid nägemismeele muutuseid nagu teisenenud valgustundlikkus ja värvide ergastumine. Helid võivad kõlada selgemalt ja intensiivsemalt.
Emotsionaalsed muutused: võib esineda eufooriat ja intensiivseid emotsioone. MDMA tekitab tavaliselt tugevaid positiivseid emotsioone, kuid suuremate koguste ja ebasobiva keskkonna puhul võib kogeda ka tugevat ärevust, hirmu ning paanikahoogusid.
Kognitiivsed muutused: võib esineda keskendumisvõime muutuseid ning mäluprobleeme.
Lühiajalised mõjud: harvema MDMA tarbimise puhul võib manustamise järgsetel päevadel tõusta meeleolu ja sotsiaalsus. Sageda tarbimise puhul võib see aga asenduda väsimuse, kergesti ärrituvuse, masenduse ja ärevusega.
Pikaajalised mõjud: võib esineda püsivat meeleolu ja sotsiaalsuse tõusu. Kroonilise või suurte koguste manustamise järgselt võivad aga tõusta ärevuse ja depressioonsümptomid.
MDMA harv tarvitamine on üldiselt ohutu, aga ta on märkimisväärselt ohtlikum kui klassikalised psühhedeelikumid. Esiteks on MDMA-l kõrgem kuritarvitamise potentsiaal ning suurem tõenäosus tekitada psühholoogilist sõltuvust. Lisaks raporteeritakse sageda ja suurenevate dooside MDMA kasutamise puhul positiivsete mõjude vähenemist või täielikku kadumist. See võib osutuda jäädavaks, nii et MDMA positiivne mõju ei taastu isegi pärast kuude- või aastatepikkust tarbimise vältimist.
Ärevuse või paanikahoogude tekkimine, eriti kõrgemates annustes.
Ajutised meeleolumuutused, mis võivad olla äärmuslikud ja ebameeldivad.
Võõrutusnähtude ilmnemine: MDMA võib tekitada manustamise järgsetel päevadel masendust, ärevust, kergesti ärrituvust, kognitiivset väsimust, söögiisu kadumist ning keskendumis- ja uneprobleeme. Tavaliselt kestavad nähud kuni viis päeva, kuid mitmekordsel või suurte koguste manustamisel võivad nähud olla kestvamad ja raskemad.
Sõltuvuse tekkimine: MDMA võib tekitada psühholoogilist sõltuvust ning vähemal määral ka füsioloogilist sõltuvust.
Ohtlik käitumine: MDMA võib mõjutada taju, mõtlemist ja emotsioone, mis võib viia ohtliku käitumiseni või ohutunde hajumiseni.
Neurotoksilisus: MDMA võib suurtes kogustes või sageda tarbimise puhul olla ohtlik närvisüsteemile ja eriti serotoniinisüsteemile. Isegi väikese koguse MDMA korduval ja sagedal (kroonilisel) tarvitamisel võib tekkida kestvaid närvisüsteemi kahjustusi. Sarnaselt võib ohtlik olla ka ühekordne väga suur annus. Tuleb mainida, et kuigi mitmed loomkatsed on leidnud neurotoksilise toime kroonilise MDMA tarbimise puhul, ei ole see inimeste puhul lõplikult välja selgitatud. Seniks kuni seda saab näidata tugevamate uuringutega, on aga soovituslik vältida MDMA sagedat tarvitamist. NB! MDMA tarvitamisel koos teiste serotoniini mõjutavate ainetega võib tekkida eluohtlik serotoniini sündroom, kus serotoniinitase ajus tõuseb liiga kõrgele tasemele (eriti ohtlikud võivad olla erinevad depressiooni raviks kasutatavad ravimid).
Südame löögisageduse ja vererõhu tõus: MDMA võib stimuleerida südametegevust, mis võib olla ohtlik südameprobleemidega inimestele.
Veetaseme liigne tõus kehas: NB! MDMA võib takistada vee väljumist kehast, mille tagajärjel võib tekkida potentsiaalselt eluohtlik naatriumisisalduse langus veres (hüponatreemia). Soovituslik on hoida oma veetarbimist alla liitri ühe tunni jooksul ning tarbida vedelikke, millel on suur naatriumisisaldus (näiteks taastumist toetavad spordijoogid või mineraalveed).
Ülekuumenemine: kehatemperatuur võib tõusta märkimisväärselt, ohustades erinevate organite talitlust.
Vedelikupuudus: MDMA ergutav toime võib toetada kestvat füüsilist aktiivsust (nt tantsimist), mis võib kõrge temperatuuriga keskkondades viia vedelikupuuduseni. Samas on selle aine toime ajal tähtis ka vältida liigset veetarbimist. Soovituslik on hoida oma veetarbimist alla liitri ühe tunni jooksul ning tarbida vedelikke, millel on suur naatriumisisaldus (näiteks taastumist toetavad spordijoogid või mineraalveed).
Söögiisu langus: MDMA võib vähendada söögiisu aine akuutse toime ajal. Lisaks on täheldatud ka sageda MDMA tarbimise puhul söögiisu kestvat langust.
Kahjulikud lisandid: illegaalselt toodetud MDMA võib tihti olla ebapädevalt sünteesitud, mistõttu võib isegi “puhta” MDMA kristallides olla sünteesiprotsessi käigus tekkinud teiste ainete jääke. Need võivad tõsta ebameeldivate kõrvalmõjude tõenäosust ja intensiivsust. Lisaks on MDMA tihti tableti kujul (ecstasy), kuhu võib sageli olla lisatud muid ergutavaid ja ka teadmata toimega aineid. Ecstasy tablettides leidub tihti teisi amfetamiine või sünteetilisi katinoone, mis võivad olla ohtlikumad kui puhta MDMA tarvitamine. Lisaks võivad need eri ainete koostoime tõttu suurendada soovimatuid ja tervisele ohtlikke mõjusid.
SA TAIP kodulehe „Psühhedeelikumid“ tekstid on valminud koostöös Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi nooremteaduri Karl Kristjan Kaupiga.
Täpsemad kirjeldused erinevatest psühhedeelikumidest, nende mõjudest, tänapäevastest teadusuuringutest psühhedeelikumidega ja palju muud.
