Sihtasutuse TAIP esindajana osales konverentsil TAIPi teadusnõunik ja ajuteaduste doktor Cristina Kroon, kes tegi konverentsile eelnenud organisatsioonide satelliitüritusel ka ettekande TAIPi senistest tegevustest. „Oli äärmiselt inspireeriv konverents, mis kattis praktiliselt kogu psühhedeelse valdkonna põlisrahvaste tarkusest kuni tipptasemel baasuuringuteni välja. Psühhedeelikumidega toetatud teraapia potentsiaali ning kitsaskohti arutati tasakaalustatult, kuid võib öelda, et valdkonna arengud lubavad ettevaatlikku optimismi. TAIPi jaoks oli kõige olulisem suhete loomine teiste põhjamaade organisatsioonidega, kes psühhedeelse teraapia integreerimist tervishoiusüsteemidesse veavad – Soome, Rootsi, Norra ja Island on meist kõvasti ees ning meil on neilt palju õppida,” rääkis Kroon konverentsist. 

Alusteaduse esindajatest oli kahtlemata oodatuim esineja Dr. Gül Dölen, kelle teadustöö tulemused annavad alust arvata, et psühhedeelikumid võivad olla võti nn „kriitiliste perioodide” taasavamiseks ajus(1). Kriitilised perioodid on arenguperioodid, mil ajul on kõrgem tundlikkus teatud keskkondlike stiimulite suhtes, koos kõrgenenud võimekusega muutuda (nn plastilisus). Tema katsed loomadega ilmestavad ka konteksti mõju terapeutilisele efektile: kriitilise perioodi taasavamine oli võimalik sotsiaalses olukorras, aga mitte isolatsioonis. Ka Lykose kolmanda faasi uuringutes ei erinenud terapeutiline efekt inimestel, kes on varem MDMA-d tarbinud, inimestest, kes ei ole –  see annab mõista, et MDMA raviefekt ei tulene pelgalt aine tarbimisest, vaid koosmõjust teraapiaga. „Kui MDMA üksi toimiks, ei oleks MDMA-d varem tarbinud inimesed edasist ravi vajanud ega kuulunud uuringu sihtrühma. Niisama reivides terveks ei saa!” ütles ta.  

Huvitav on see, et kõik uuritud psühhedeelikumid põhjustavad kriitilise ajaakna taasavanemise katseloomadel. Sealjuures korreleerub avanenud kriitilise perioodi kestus psühhedeelikumide tingitud subjektiivsete efektidega inimestel (nagu näha juuresoleval joonisel 1). „Ehk lihtsamalt väljendudes – mida pikem trip, seda kauem jääb aju hiljem plastiliseks,” seletab Kroon. Seetõttu ongi integratsiooni osa teraapiast nii kriitilise tähtsusega – kui inimesed naasevad nö hüper-plastilise ajuga ebasoodsasse keskkonda või kahjustavate tegevuste juurde, võib tagajärjena tekkida rohkem kahju kui kasu. Selle andmestiku põhjal on Dr. Dölen veendunud, et psühhedeelikumide ravitoime tõuseb koosmõjust teraapiaga. Tema uusim teadustöö uurib aga, kas psühhedeelikumide loodud plastilisust ajus saab kasutada ka liikumisfunktsioonide taastamiseks pärast insulti. Ootame põnevusega Dr. Gül Döleni järgmisi panuseid psühhedeelsesse teadusesse. 

Joonis 1: Inimeste akuutsete subjektiivsete mõjude kestused (a) on proportsionaalsed kriitilise perioodi avatud oleku kestustega hiirtel (b). Joonis ja muudetud kujul joonise kirjeldus artiklist Nardou et al. (2023)(1)

Olulist tähelepanu vajava teemana psühhedeelikumidega toetatud teraapias toodi välja patsiendi emotsionaalne ja füüsiline turvalisus. Ehkki psühhedeelikumid on üldiselt madala ohuprofiiliga (https://www.sataip.ee/toime-ja-ohud), leidub ka nende seas aineid, mis vajavad tähelepanelikku meditsiinilist jälgimist, näiteks ibogaiin. Rõhutati professionaalse meditsiinilise lähenemise vajadust, et tagada patsiendi ohutus ravimi kasutamisel. Teisest küljest puudutab emotsionaalne ohutus kõiki psühhedeelikume ühtviisi. Seetõttu on äärmiselt oluline, et raviprotokollid oleks paigas ja terapeutilise toe piirid üheselt sätestatud. 

Rääkides kahjude vähendamisest, hoiatasid eksperdid, et psühhedeelikumidesse ei tohiks suhtuda kui imeravimitesse, mis on vastused kõigile hädadele (exceptionalism) – pigem peaksime olema selged kommunikatsioonis, et need on ühed võimalikud tööriistad terapeutilises kontekstis. Eksperdid olid ühel nõul, et valdkonna professionaliseerimine ehk terapeutide süsteemne ja põhjalik väljaõpe aitab ülaltoodud riske maandada. 

Üks tõsisemaid tulevikuväljakutseid kogu psühhedeelikumidega toetatud teraapia valdkonna ees on selle kättesaadavuse tagamine. Praegune mudel, kus ühe patsiendiga tegeleb mitu spetsialisti korraga, ei ole realistlikult integreeritav meie tervishoiusüsteemidesse, sest see on väga ressursimahukas ning juba olemasolevas süsteemis on meil vaimse tervise spetsialistide nappus. Lahendusena nähakse grupiteraapia vorme, kus kolme patsiendi peale on kaks spetsialisti, või kuue patsiendi peale neli. Eksperdid oletavad, et see võib osutuda isegi tulemuslikumaks, sest vaimse tervise kriisi kõrval on käimas eraldatuse ja üksilduse süvenemine, mida grupiteraapia võiks aidata leevendada. Igal juhul näeme tulevikus tõenäoliselt valdavalt grupiteraapia protokolle. 

Mis on aga uudist poliitikakujunduses? Tõdeti, et ei midagi uut. Kogu psühhedeelikumide renessansi juures on poliitikakujundus ikka veel suuresti samas kohas, kus juba kaua aega. On selge, et ravimiametid soovivad näha rohkem kolmanda faasi uuringuid ning ilma nendeta ei ole oodata ka regulatiivseid muutusi. Siiski, aeg tervishoiusüsteemide ettevalmistamiseks on just nüüd. Dr. David Erritzoe Imperial College Londonist kutsus üles mitte käed rüpes ootama, vaid tegema struktuurseid ettevalmistusi psühhedeelikumidega toetatud teraapia kasutuselevõtuks juba täna. 

Erritzoe sõnul peaksime suunama osa ressurssidest sellesse, et põhjalikult läbi mõelda ja ette valmistada teekond, kuidas teraapia patsientideni jõudma hakkab, et oleksime valmis, kui edukate laiapõhjalisemate uuringute valmides hakatakse nende kasutamist meditsiinis reguleerima. Selle üleskutsega liitus Dr. Lowan H. Stewart, Norras ketamiiniga toetatud teraapiat pakkuva kliiniku meditsiinijuht. „On ainult aja küsimus, et mõni psühhedeelne ravimeetod kasutusloa saab.” ütles ta. Dr. Stewart rõhutas ka, et meil on ketamiiniga toetatud teraapia näitel olemas „prototüüp” – kõik lõpuks kasutusele võetavad psühhedeelse teraapia viisid vajavad suuresti samu struktuure. Seetõttu peaksime esmalt töötama selle kallal, et ketamiiniga toetatud ravi enda tervishoiusüsteemidesse sisse juurutada. 

Island on teinud ära suure töö, tuues psühhedeelse teraapia valdkonna eksperdid kokku väikses, kuid strateegiliselt olulises riigis. Ehkki suurimad valdkonna arengud toimuvad jätkuvalt Põhja-Ameerikas, ning Euroopa kultuuriline keskkond erineb nende omast oluliselt, mõjutab meid seal toimuv olulisel määral, sest Euroopa ravimiamet hoiab FDA otsustel pingsalt silma peal. Põhjamaades on aga tunda olulisi edasiminekuid psühhedeelikumidega toetatud teraapia valdkonnas. Naaberriikide kogemustest on paljuski võimalik õppust võtta ka Eestis.

1) https://doi.org/10.1038/s41586-023-06204-3