Euroopa Ravimiamet korraldas intervjuu asutuse meditsiinidirektori Steffen Thirstrupiga, mille jooksul käidi läbi olulisemad teemad, mis psühhedeelse toega teraapia tulevikku Euroopas mõjutavad. Intervjuu põhineb aprillikuus Euroopa Ravimiameti ellu kutsutud kahepäevase töötoa jooksul tõstatatud teemadel ning annab väärt sissevaate, kuidas Euroopa institutsioonid suhestuvad valdkonna arengutega.

Thirstrup tunnustas kasvava mahuga teadustööd, mis uurib psühhedeelikumide potentsiaali vaimsete häirete ravis. Samas rõhutas ta, et on tarvis suuremate osalejate arvuga uuringuid, mis keskenduksid muuhulgas ka psühhedeelikumide pikaajalisele toimele ja võimalikele kõrvalmõjudele. Nii oleks võimalik selgemini hinnata nende ohuprofiili ja võimalikku meditsiinilist kasutegurit. 

“Euroopa Ravimiameti elavnenud huvi psühhedeelikumide vastu tuleneb osaliselt Ameerika Ühendriikides toimuvatest kiiretest arengutest,” rääkis Thirstup. Sealjuures tõi ta välja, et psühhedeelse teaduse USA-kesksus võib olla omaette probleem, kuna sealsed uurimissuunad võivad määrata peamised ravimeetodid ja kompenseerimismudelid tulevikuks, mis ei pruugi lähtuda Euroopa tavadest ja huvidest. Samuti tunnistas Thirstrup, et Euroopa Ravimiamet peab silmas andmeid, mis USA-s tehtud uuringutest ilmnevad, hindamaks psühhedeelikumide ravipotentsiaali.

Praegu mõjutavad psühhedeelikumidega tehtavat teadustööd ka ÜRO ranged piirangud, mis endiselt liigitavad psühhedeelikumid kõige ohtlikumate psühhotroopsete ainete hulka. Thirstrup tunnistas, et praegu kehtiva raamistiku sees on psühhedeelikume keeruline ravimitena laiemalt kasutusele võtta, mistõttu võib olla vajalik kehtivad ÜRO raamistikud üle vaadata. See pole aga Euroopa Ravimiameti kätes. Siiski, kui teadusuuringutes jätkub trend, mis näitab psühhedeelikumide ravipotentsiaali vaimsete häirete ravis, võib see anda Euroopa Ravimiametile aluse teha ÜRO-le ametlik ettepanek, et hinnata ümber psühhedeelikumide liigitus praeguses raamistikus. 

Psühhedeelse toega teraapia arendamisel peab kindlasti olema tagatud patsientide kui peamise huvipoole esindatus. Thirstrup rõhutas, et patsientide heaolu on peamine. Sealjuures mainis ta, et ravimeetodeid võib tulevikus olla erinevaid ja psühhoteraapia sessioon ei pruugi vältimatult kuuluda ravi juurde. See eeldab aga uuringuid, mis demonstreeriksid, kas psühhedeelikumidel võib olla ravitoime ka ilma psühhoteraapiata. Sel juhul võiks ravisessioonid toimuda toetatud ja kontrollitud keskkonnas, kus patsiendile on küll professionaalne tugiisik olemas, aga pigem järelvaataja kui terapeudi rollis. 

Thirstrup tunnistas, et psühhedeelikumidega tehtavate uuringute puhul on väljakutseid, mida pole kerge lahendada. Üheks tuntuimaks näiteks on efektiivse pimenduse puudumine - see tähendab, et nii uuringutes osalejad kui läbiviijad saavad tavaliselt aru, kas sessioon toimus psühhedeelikumi või platseeboga. Thirstrup tõi võimalike lahendustena välja platseebo asemel väiksema koguse psühhedeelse ravimi kasutamist või siis mõne teise närvisüsteemi stimuleeriva platseebo kasutamist, mis “petaks ära” uuringutes osalejad, kellel varasemaid psühhedeelseid kogemusi pole. 

Võimalike tulevaste arengute puhul tuleb silmas pidada, et Euroopa Ravimiameti uute ravimite kinnitamise protsess võtab tavaliselt aega ligikaudu üks aasta. Ravimitootjast oleneb, kas uue ravimiga sihitakse ELi-ülest taotlusproseduuri või keskendutakse sihitult väiksemale arvule liikmesriikidele, kes oleksid valmis kiiremini reageerima. Varasemad näited innovatiivsete ravimitega näitavad, et tava on pigem keskenduda tsentraalsele reguleerimisele, mis tagaks uuele ravimile ligipääsu kõikjal 27 liikmesriigis. 

Vaata lähemalt täispikast intervjuust.