Psühhedeelikumid on grupp psühhoaktiivseid ained, mis muudavad taju, meeleolu ja vaimseid protsesse. Kuigi nende kasutamine ulatub tuhandete aastate tagustesse kultuuridesse, hakati psühhedeelikumide mõju inimteadvusele teaduslikult uurima alles möödunud sajandi keskpaigas. Tavaliselt jaotatakse psühhedeelikume klassikalisteks psühhedeelikumideks (ka nn serotonergilisteks) , mitteklassikalisteks psühhedeelikumideks (või atüüpilisteks) ning sünteetilisteks uurimiskemikaalideks (ingl k research chemicals).
Klassikalisteks psühhedeelikumideks peetakse harilikult lüsergiinhappe dietüülamiidi (LSD), psilotsübiini, N,N-dimetüültrüptamiini (DMT) ja meskaliini. Klassikalised psühhedeelikumid on sarnased serotoniini molekulile (üks peamine ajurakkude omavahelist suhtlust vahendav aine) ning nende psühhoaktiivne toime avaldub peamiselt serotoniini 2A-retseptori kaudu.
Klassikaliseks teeb neid ka asjaolu, et traditsioonilistes kultuurides on neid üle maailma tarvitatud tuhandeid aastaid - LSD-d küll otseselt mitte, aga tungaltera, millest LSD esmakordselt sünteesiti, kasutati tõenäoliselt juba Vana-Kreeka rituaalides¹.
Mitteklassikaliste psühhedeelikumide tarvitamisel võivad avalduda psühhedeelikumidele sarnased efektid teadvusseisunditele, kuid nad ei toimi serotoniini 2A-retseptori kaudu. Nende ainete alla kuuluvad näiteks 3,4-metüleen-dioksü-N-metüülamfetamiin (MDMA), ketamiin, ibogaiin, salvinoriin A ning tetrahüdrokannabinool (THC). MDMA ja ketamiini puhul on samuti täheldatud toimet psühholoogiliste häirete ravis ning ketamiiniteraapiat pakutakse ravivõimalusena ka Eestis. Nende ainete psühhoaktiivne toime küll üldiselt erineb klassikaliste psühhedeelikumide omast, aga teatud annuste puhul võib neil olla osaliselt psühhedeelne mõju.
Psühhedeelsetel uurimiskemikaalidel võib olla psühhedeelikumidele sarnane mõju teadvusseisunditele, aga nad võivad olla klassikalistest psühhedeelikumidest füsioloogiliselt ohtlikumad. tihti puuduvad nende ohuprofiili kohta usaldusväärsed andmed². Psühhedeelseid uurimiskemikaale on palju, tuntuimad nendest on näiteks 2C-B, 25i-NBOMe ja N,N-dipropüültrüptamiin (DPT).
Psühhedeelikume on kasutatud tuhandeid aastaid. Nende ajalugu ulatub põlisrahvaste rituaalidest tänapäevaste subkultuurideni. Alates 20. sajandi keskpaigast hakkasid psühhedeelikumid jõudma läänemaailma kultuuri ja teadvusesse, millega kaasnes nii piiritut vaimustust kui põhimõttelist vastuseisu. 1960ndatest kujunes sealjuures märgiline ajajärk, mil psühhedeelikumid muutusid populaarseks Ameerika Ühendriikide noorte seas.
Psühhedeelikumide plahvatuslik levik raputas põhjalikult toonast Ameerika ühiskonda ning kultuuri, vahest rohkem kui ühiskond selleks valmis oli. Protestimeelsed noored tekitasid paljudes pahameelt ja leidus hulganisti juhtumeid psühhedeelikumide mitteotstarbekast kasutamisest. Seetõttu said massimeedias rohkem kõlapinda psühhedeelikumide ohud, mida tihti võimendati üle või esitleti eksitavalt, ning nende ainete ravitoimele ei pööratud väärilist tähelepanu.
Psühhedeelikumidest sai Ameerika Ühendriikides vastuouline sisepoliitiline teema, mille tagajärjel hakati riigis aina enam rakendama karmi keelupoliitikat. Sedasama lähenemist asuti jõuliselt propageerima ÜRO-s, mis viis psühhedeelikumide globaalse kriminaliseerimiseni ÜRO konventsioonide kaudu³⁻⁴. Nõnda liigitati psühhedeelikumid ülemaailmselt kõige rangemini kontrollitud ainete hulka, mis definitsiooni järgi peaksid olema kõrge sõltuvus- ning kuritarvitamisohuga ja ilma meditsiinilise väärtuseta. Juba toona leidsid paljud teadlased, et see samm ei olnud teaduspõhine.
Märkimisväärset teadustööd nii LSD kui psilotsübiiniga tehti nimelt juba 1950ndatel ja 1960ndatel, isegi kui nüüdsete standardite järgi esines metodoloogilisi vajakajäämisi. 1965. aastaks oli psühhedeelikumidega sooritatud üle 1000 kliinilise uuringu enam kui 40 000 patsiendiga⁵ leides lootustandvaid tulemusi muu hulgas ka sõltuvushäirete, depressiooni ja ärevushäirete vastu⁶.
Agressiivne keelupoliitika jõustamine alates 1970ndatest tegi teadustöö jätkamise enamikes riikides peaaegu võimatuks. Viimasel ajal võib aga täheldada psühhedeelse teaduse taassündi. Tänapäevased teadusprojektid on suuresti jätkanud samu uurimissuundi, millega eelmise sajandi keskpaigas algust tehti.
Hipid Woodstocki festivalil 1969. aastal müümas LSD’d
"USA akadeemikud katsetamas LSD kasutamist 1955. aastal.
Kuigi mõnes riigis jätkati väiksemal määral teadustööga ka pärast nende keelamist (eeskätt Šveitsis), oli märgilise tähtsusega just Roland R. Griffithsi ja kolleegide poolt 2006. aastal avaldatud uuring psühhedeelikumide mõjust tekitada müstilisi kogemusi⁷. Põhimõtteliselt kordas see uuring 1962. aastal sooritatud Suure Reede (tihti kutsutud ka Marsh Chapeli) eksperimenti, kus Walter N. Pahnke eestvedamisel manustati psilotsübiini usuteaduste üliõpilastele⁸.
Uuringus osales kaks gruppi, kes osalesid Suure Reede jutlusel Marsh Chapeli kabelis. Üks grupp manustas enne jutlust psilotsübiini ning teisele grupile anti platseebot (nikotiinhapet, mis on tuntud ka kui vitamiin B3-na). Leiti, et psilotsübiini manustanud katseisikutel oli märkimisväärselt müstilisem kogemus kui platseebogrupil. Psilotsübiini grupil oli kogemuse müstilisust hindava küsimustiku kõikide kategooriate keskmine tulemus 60.8 protsenti samas kui platseebogrupil oli see vaid 11.8 protsenti.
Aastaid hiljem uuesti tehtud uuringus⁷ leiti sarnaselt varasemaga, et religioosse soodumusega inimestele võivad psühhedeelikumid sobivas keskkonnas tekitada müstilisi kogemusi. Vastava enesekohase küsimustiku järgi leiti, et 61% katseisikutest koges “täielikku müstilist kogemust”. Lisaks väitis enamus katses osalenuid, et kogemus tõstis nende heaolu ja eluga rahulolu isegi 14 kuud hiljem⁹. Uuringus leitud kasulikele psühholoogilistele mõjudele toetudes hakati rohkem uurima ka psühhedeelikumide rakendamist teraapias.
Viimase kahe kümnendi jooksul on teaduslik huvi psühhedeelikumide vastu märgatavalt kasvanud. Seda kannustab peamiselt psühhedeelsete ravimite potentsiaal ravida depressiooni¹⁰⁻¹⁷ ärevuse¹⁸⁻²¹, PTSH²²⁻²⁶ ja sõltuvushäirete²⁷⁻²⁹ all kannatavate inimeste sümptomeid.
Näiteks on hiljutised III faasi kliinilised uuringud näidanud MDMA-toetatud teraapia kasulikkust raske post-traumaatilise stressihäire ravis²²⁻²³. Ühes neist uuringustest leiti, et 18 nädalat pärast uuringu algust kaotas 67 protsenti osalejatest PTSH diagnoosi võrreldes platseebogrupi 32 protsendiga²².
Uuringud on näidanud, et psilotsübiini, MDMA ja teiste psühhedeelikumide hoolikas ja kontrollitud kasutamine võib pakkuda olulist leevendust isegi paljudele patsientidele, keda hetkel levinud ravivõimalused ei ole aidanud.
Mitmed uuringud on hinnanud psilotsübiini mõju ravile allumatu depressiooni vastu¹² ¹⁷ ³⁰ ³¹. Need on väga rasked depressioonijuhud, mille vastu on proovitud mitut erinevat ravimit ilma märkimisväärse tulemuseta.
Seni tehtud suurimas uuringus leiti, et psilotsübiiniga toetatud teraapia vähendas patsientide depressioonisümptomeid märkimisväärselt¹². Kolme nädala jooksul vähenesid 37% patsientidest depressioonisümptomid vähemalt poole võrra ja 29% esines täielik ravivastus (remissioon). Võrdluseks leiti, et kontrollgrupis, kus patsiendid said aktiivse platseebona 1 mg psilotsübiini annuse, vähenesid sümptomid vähemalt poole võrra ainult 18% ja vaid 8% patsientidest tuvastati täielik ravivastus.
Kuigi 63% katseisikutest ei esinenud märkimisväärset depressioonisümptomite langust, on tähtis arvestada, et selles uuringus osalesid väga raske depressiooniga patsiendid. Patsiendid olid varasemalt proovinud 2-4 erinevat antidepressanti ilma märkimisväärse tulemuseta. Varasemad uuringud kolmanda-, neljanda- või viienda liini farmakoloogilise sekkumisega on üldiselt leidnud sarnaseid või madalamaid tulemusi¹² ³² ³³. Seda silmas pidades on tähelepanuväärne, et juba üks 25 mg psilotsübiini sessioon võib aidata ravile mitte alluva depressiooni patsiente.
Lisaks on mitmed uuringud uurinud klassikaliste psühhedeelikumide mõju elu lõpu või eluohtliku haigusega kaasnevatele psühholoogilistele häiretele¹⁸ ¹⁹ ³⁴⁻³⁷. Suurim (n = 51) kontrollitud uuring¹⁹ leidis, et psilotsübiin vähendas märkimisväärselt ärevuse ja depressiooni sümptomeid vähipatsientidel. 6 kuud pärast psilotsübiini sessiooni oli täielik ravivastus depressioonile 65% ja ärevusele 57% patsientidest. Lisaks tõusis 80% katseisikute üldine heaolu või eluga rahulolu.
Psühhedeelikumide mõju võib olla äärmiselt mitmekesine ja sõltub muuhulgas teguritest nagu annus, keskkond ja kasutaja isiklik psühholoogiline seisund ning häälestatus. Nad võivad esile kutsuda äärmiselt intensiivseid visuaalseid ja emotsionaalseid kogemusi, sealhulgas aja- ja ruumitaju muutumist, sügavaid introspektiivseid mõtisklusi, ja kõikehõlmavat ühendustunnet ümbritseva ja isegi kogu universumiga. Sageli kirjeldatakse psühhedeelseid kogemusi kui terve elu vaimselt tähendusrikkamaid ja märgilisemaid sündmuseid, mida võrreldakse näiteks esimese lapse sünni või lähedase surmaga³⁸.
Psühhedeelsed kogemused võivad psühholoogiliste häirete ravis avada uusi suundi. Huvitaval kombel näib populatsiooniuuringute põhjal psühhedeelikumide kasutamine olevat seotud üleüldiselt suurenenud elukvaliteedi ja tervisega ³⁸⁻⁴². Samas kaasnevad psühhedeelikumide tarvitamisega ka ohud, millel tuleb teadlikult tähelepanu pöörata. Erinevalt enamikest tänapäeval levinud ravimitest on nende ohuprofiil teistsuguse iseloomuga, kuna füsioloogiliste kõrvalnähtude ja riskide mõistes on tegu tähelepanuväärselt madala ohuprofiiliga ainetega² ⁴³.
Psühhedeelikumide ohud on ennekõike psühholoogilised. See tähendab, et ebasoodsas keskkonnas ja ilma vajaliku terapeutilise eelhäälestuseta võivad psühhedeelse kogemusega kaasneda ülirasked emotsionaalsed läbielamised. Inimene ei pruugi nendeks vaimselt valmis olla ega tulla neis navigeerimisega toime (nn bad trip).
Lisaks võivad praeguste teadmiste järgi psühhedeelsed ravimid olla ohtlikud inimestele, kellel on eksisteerivad südamehäired või geneetiline eelsoodumus bipolaarsele ja psühhootilistele häiretele. Niisamuti soovitatakse ettevaatlikkuse printsiibist lähtudes hoiduda psühhedeelikumide kasutamisest raseduse või imetamise ajal.
Psühhedeelikumide mõju ajupiirkondade vahelisele suhtlusele. Platseebo puhul on suur osa infoedastusest vaid paari piirkonna vahel. Psühhedeelse aine mõjul aga tõuseb märkimisväärselt infovahetuse ka teiste piirkondade vahel. (Petri, G., Expert, P., Turkheimer, F., Carhart-Harris, R., Nutt, D., Hellyer, P. J., & Vaccarino, F. (2014). Homological scaffolds of brain functional networks. Journal of the Royal Society Interface. https://doi.org/10.1098/rsif.2014.0873)
Kaasaegne teadustöö viitab üha enam psühhedeelikumide ravipotentsiaalile paljude vaimsete häirete puhul. Enamikes riikides on aga psühhedeelsete ravimite omamine ja käitlemine jätkuvalt ebaseaduslik või rangelt piiratud. Toetudes uuringute tulemustele on globaalselt aina enam näha pöördumist nende seaduslikult reguleeritud terapeutilise kasutamise poole. Teerajajateks on teiste seas olnud Šveits, Holland, Austraalia, Tšehhi, Portugal, Iisrael, Kanada, Jamaika ja Costa Rica. Samuti võib Ameerika Ühendriikides näha aina enam seadusandlikke muutuseid osariikide ja linnade tasandil (Oregon, Colorado, Oakland, Detroit, Washington D.C. jpt).
2024. aastal on psühhedeelikumide teema tõusnud rohkem esile ka Euroopa Liidu tasandil. Euroopa Ravimiamet on läbi viinud esimese laiapõhjalise töötoa psühhedeelse toega teraapiale seadusandliku raamistiku loomiseks⁴⁴. Samuti on innovatsiooniprogrammi Horizon Europe alt rahastatud 6,5 miljoni euro suuruse grandiga rahvusvahelist teadusprojekti PsyPal⁴⁵, mis uurib psilotsübiini võimalikku ravitoimet krooniliste haiguste all kannatavate patsientide psühholoogiliste vaevuste leevendamiseks. Euroopa Parlamendis on psühhedeelikumide terapeutiliseks kasutuselevõtuks vajaliku õigusmudeli arendamiseks loodud vastav töörühm⁴⁶. Oluline roll nende algatuste juures on olnud Euroopa-ülesel katusorganisatsioonil PAREA (Psychedelic Access and Research European Alliance), mis tegeleb EL-i tasandil psühhedeelse teraapia ja teaduse arendusega.
SA TAIP kodulehe „Psühhedeelikumid“ tekstid on valminud koostöös Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi nooremteaduri Karl Kristjan Kaupiga.
Täpsemad kirjeldused erinevatest psühhedeelikumidest, nende mõjudest, tänapäevastest teadusuuringutest ja palju muud.
